1932. aasta 23. veebruaril Tartu linnaliinide teenindamise enda kätte saanud Tartu Töösturite Keskühingu liige August Kook oli tegutsenud Tartus bussiettevõtjana liinivedude käivitamisest alates kuid seda vaid kaugsõiduliinidelTartu Töösturite Keskühing 1917-1937. Tartu 1937.. Talle kuulus üheksa maakonnaliini, millele 1932. aastal lisandusid ka Davet Simmilt üle võetud Tartu linnaliinid. 1930ndate alguses vedas August Kook reisijaid Tartu-Mustvee-Lohusuu, Tartu-Räpina-Võõpsu, Tartu-Pala, Tartu-Abja-Meeksi, Tartu-Võõpsu-Ahja, Tartu-Mustvee-Torma liinidel. 1934. aastal teenindas August Koogi autobussiettevõtte nelja Tartu linnaliini: Peetri kirik – raudteejaam, Raekoja plats – Tähe tn, Raekoja plats – Võru tn, Raekoja plats – Maarjamõisa kliinikud. Firma kontor asus aadressil Narva mnt 78.
Kõik August Koogi bussid olid firma oma töökojas ehitatud. Bussikerede ehituskavandid valmistas firmaomanik isiklikult. Eesti ajal oli bussi- ja autokerede kohapeal ehitamine riiklikult reguleeritud, sest see elavdas kohalikku tööstust ja vähendas tööpuudust. Valmis pealisehitusega välismaiste busside ja eriotstarbeliste autode importimine oli 30ndatel lausa riiklikult keelatud. Uusi busse võis välismaalt sisse tuua vaid majandusministeeriumi loaga erikorra alusel. Nii valmisid kodumaistes väiketöökodades kõikvõimalikud autobussid, kaubaautod ja eriotstarbelised sõidukid. Bussikerede ehitamiseks imporditi piiri tagant, peamiselt Rootsist, kabiiniga šassiid. Pealisehitus neile valmistati kohalikes autoremondi- ja keretöökodades. 1930. aastal kuulus August Koogi firmale 10 väiksemat bussi, mille kered olid ehitatud firma oma töökojas, šassiidena kasutusel Ford, Benz, Plymouth, Dodge, Berliet, NAG, Graham-Brothers ja Büssing. Esimene suurema istekohtade arvuga buss – 33kohaline Büssing – valmis Koogi töökojas 1930. aasta juulis.
1933. aastal ehitas Kook Vene tänavale uue töökoja, kus töötas 10-13 meest. Osa neist keeras vajadusel ka bussirooli asendus- või lisabussidel. Suvekuudel maist-septembrini, kui reisiliiklus tihedam, olid töökoja lukksepad bussiroolis suvitusliinidel Tartu-Pärnu ja Tartu – Narva-Jõesuu. Koogi firma bussijuht August Roots meenutab, et alates 1933. aastast ehitati ettevõtte töökojas igal aastal 2-5 uut autobussiA. Roots, Mälestusi möödunust. Tartu autojuhtide klubiline tegevus, Autom 1986.. Uued kered valmisid Scania-Vabis, Büssing-NAG ja Volvo alustele ning need mahutasid 30-45 reisijat. Suured bussid vahetasid järk-järgult välja kõik vanad ja väikesed veovahendid. Kereehituse ja suuremate remonditöödega tegeldi peamiselt talvekuudel, kui liinide koormus oli väiksem.
1933. aasta talvel ehitati töökoja garaažis bussikere Scania-Vabis alusele. 1934. aasta talveperioodil said valmis viis uut 30kohalist bussi Stockholmi bussipargist ostetud kasutatud alustele. 1937. aasta kevade hakul valmis töökojas 45 istekohaga “hiigelomnibus”Postimees, 17. veebruar 1937. Tartu saab hiigelomnibuse.. Kere šassii toodi Rootsist Büssing-NAG tehasest, kus see valmistati eritellimusel August Koogi firmale. 95hobujõulise diiselmootoriga bussi tippkiiruseks oli 80 km tunnis. Buss oli 12 meetrit pikk ja täislastis kaalus kuni 10 tonni. Järgnevatel aastatel ehitati Koogi töökojas veel kaks 40 istekohaga bussikeret Büssing-NAG alustel. 1940. aastal kevadel valmis 36kohaline buss Volvo alusel ja käis suure, 48kohalise bussikere ehitus diiselmootoriga Scania-Vabis aluseleA. Roots, Mälestusi möödunust. Tartu autojuhtide klubiline tegevus, Autom 1986.. 1930ndate lõpul oli August Koogi töökojas saavutatud kõrge vilumus bussikerede ehitamisel, ettevõttes töötas kümmekond kereehituse spetsialisti.
1932. aastal kerkis linnavalitsuses üles idee võtta Tartu linnaliinide teenindamine linna kätte. Volikogus levisid arvamused, et linn võiks eraettevõtja taskusse mineva kasumi ise teenida. Mitmel linnavolikogu koosolekul arutusel olnud autobussiliinide linna kätte võtmine otsustati 1936. aasta mais toimunud hääletusel. Munitsipaalettevõtte loomine jäi siiski katki, sest linnal puudus kapital uute busside soetamiseks.