Võimuvahetus Tartu linnaliinidel

August Koogi reisijateveo kontsessioonileping Tartu linnavalitsusega pidi lõppema 1936. aasta oktoobris. Sama aasta suvel kuulutas linnavalitsus välja konkursi uue liiniteenindaja leidmiseks tulevaks kuueks aastaks. Ühe tingimusena seati üles uute autobusside liinile toomine, kusjuures ehitatavate busside kerejoonised pidi heaks kiitma linnavalitsuse vastav komisjon. Konkursi tähtajaks laekus kolm pakkumist – seniselt liinipidajalt August Koogilt, Tallinna firmalt OÜ Mootor ja Võru bussiärimehelt Valter Rosenbergilt (ühispakkumine J. Kuhlapiga). Tollane seadus andis uue kontsessioonilepingu sõlmimise eesõiguse senisele liinipidajale, kui uue lepingu aluseks võetakse konkursil osalejate soodsaim pakkumine. Tartu linnavalitsususele osutus sobivaimaks Valter Rosenbergi pakkumine. August Kook otsustas kasutada seadusest tulenevat eesõigust, võttes üle konkurendi poolt esitatud pakkumise ning sõlmis 1. septembril 1936. aastal linnavalitsusega liinipidamise kontsessioonilepingu tulevaks 6 aastaks. Kook pidi pakkuma teenust Rosenbergi seatud tingimuste järgi. See osutus keeruliseks ülesandeks, sest Valter Rosenberg oli kogenud bussiärimees Võrust, ta oli tulnud Tartusse kindla plaaniga siin äri alustada. Uue lepingu järgi pidi August Kook koheselt liinile tooma 12 uut bussi mahutavusega vähemalt 24 inimest ning käiku panema ühe uue bussiliini.

Omnibussijuht, 1934. a Foto: Eesti Rahva Muuseum, Jakob Ellermaa, ERM Fk 2670:213 — Omnibussijuht, 1934. a
Foto: Eesti Rahva Muuseum, Jakob Ellermaa, ERM Fk 2670:213

15. oktoobril 1936, kui täitus uute busside liinile toomise tähtaeg, polnud aga ettevõttel uusi busse käiku panna ja tekkis raskusi lepingu tingimuste täitmisega. Kook plaanis uued bussid välismaalt importida kuid majandusministeerium ei andnud talle selleks luba. Kook esitas Tartu linnavalitsusele ettepaneku pikendada uute busside liinile toomise tähtaega kolme kuu võrra, mis oleks kulunud esimeste uute bussikerede valmistamiseks oma töökojas. Linnavalitsus ajapikendust ei andnud tuues põhjuseks juriidilise probleemi, mis võivat tekkida V. Rosenbergi pakkumistingimuste hilisemal muutmisel. Kardeti võimalikke kahjunõudeid. Lugu lõppes sellega, et 7. detsembril 1936. aastal Tartu linnavalitsuses toimunud erakorralisel ja kirgederohkel koosolekul August Koogi liiniluba tühistati. Ette heideti lepingutingimuste rikkumist, vananenud busse, graafikust mitte kinnipidamist, vormiriietuse puudumist ja muid lepingutingimuste mittetäitmisi. Linnavolikogus oli mitmeid vihaseid liikmeid, kes süüdistasid August Kooki ka kõikides muudes maailma hädades. Õhus oli ka küsimus osade linnavolinike mõjutamisest konkurentide poolt. Volikogu istungi lõppedes kuulutati välja uus liiniteenindaja valikpakkumine. Sellele laekus kaks pakkumist – seniselt liinipidajalt August Koogilt ja firmalt V. Rosenberg & Ko (Valter Rosenberg, Johan Kuhlap, Jaak Sarv). Võitjaks tunnistati V. Rosenberg & Ko, kellele läksid alates 1. aprillist 1937 üle kõik neli Tartu bussiliini.

A. Koogi bussiettevõtte sõidupilet liinil Tartu-Oiu-Viljandi, 1938. a — A. Koogi bussifirma sõidupilet liinil Tartu-Oiu-Viljandi, 1938. a

August Kook jätkas pärast Tartu linnaliinide konkurendile kaotamist bussiettevõtjana kaugliinidel. Senisest sajast töötajast jäi alles vaid paarkümmend. Tagasilöögist hoolimata suutis August Kook oma ettevõtte mõne aastaga uuesti jalule tõsta. Käivitati mitu uut kaugliini, ehitati uusi kaugliinibusse reisijate vedamiseks linnade vahel. 1940. aastal kevadel valmis Koogi töökojas uus buss Volvo põhjal ning käis uue suure bussikere ehitus Scania-Vabis alusele. Juunis 1940 natsionaliseeris nõukogude okupatsioonivõim muuhulgas ka August Koogi ettevõtte koos töökoja ja veeremiga. Ehitamisel olnud uus bussikere läks riikliku töökoja koosseisu, selle ehitus jõuti valmis vahetult enne sõjategevuse jõudmist Eesti pinnale 1941. aasta suvel. Mõned sõjategevusest tervena pääsenud bussid rekvireeriti Eestisse saabunud Saksa okupatsioonivägede poolt ja need läksid armee käsutusse.

TÜ Rool reklaam ajakirjas «Teater», 9/1937