Tartu Autotransportbaas

1944.aasta 1. oktoobril loodi Tartu Autotransportbaas nr 4. Tartu ja selle ümbruse ühistranspordi ning kaubaveoga tegelev ettevõte alustas tegevust sõjast puutumata jäänud vabariigiaegsetes töökojahoonetes. Need asusid Tiigi 67 (end AS Rotermanni Tehased), Peeter Põllu 4 (end A. Rosenwald & Co) ja Gustav Adolfi 3 (end Ameerika Kummitööstus). 1945. aastal võeti autobaasi kontorina kasutusele Lao tänaval asunud endine Johannes Rebase vedrutööstuse hoone. Sinna suunati linna täitevkomitee käskkirjaga tööle kõik okupatsioonieelsete remonditöökodade töölised, autojuhid ja bussijuhid. Autobaasi veeremi moodustasid paarkümmend sõjaeelsest masinat, markideks peamiselt Mercedesed, Opel Blitzid, Dodged jt. Vastloodud ettevõtte esimeseks ülesandeks oli sõjast järele jäänud sõidukite riismetest töötava autopargi loomine ja korda seadmine autobaasi töökodades.

T artu autotranspordibaasi töökodades hakati remontima kõiki Tartu ja Lõuna-Eesti automajandites leiduvaid sõidukeid ja nende mootoreid. Töö toimus n.n individuaalmeetodil – brigaad ja auto, mees ja mootor. Remonditavate autode ja mootorite nimekiri oli kirju. Enamus neist olid sõjaeelsed margid, sõjasaagiks saadud trofeed. Sekka ka mõni uuem, nõukogude autotööstuse toode. Puudus igasugune originaalsete varuosade saamise võimalus. Kui juhust oli, sai vanale Opel Blitzile teise samasuguse jäänustest puuduvaid detaile. Varuosadeks kasutati ära kõik sõjast järele jäänud autode riismed. Kui midagi võtta polnud, treiti või valati vaja minev detail kohapeal. Autode liikuma panekuks kombineeriti ka erinevate automarkide osi omavahel. Seda mitte ainult mootori ja veermiku osas vaid ka autode välisdetailides. Näiteks autobaasi enda kasutuses olnud sõjaeelne Dodge veoauto sai alla GAZ veoauto sillad, kabiini taha paigaldati ette juhtunud masina vana plekk-kast. Auto dokumentides oli ka peale mitmeid ümberehitusi endiselt kirjas Dodge, kuigi masina väliskujust võis vana Dodge vaid aimata. Samal moel pandi sõjajärgsetel aastatel liikuma kõik veoautod ja bussid, mis vähegi võimalik. Uutestmasinatest oli suur puudus – Nõukogude Liidu tehastest sai neid vaid väga nappide limiitide alusel. Esmajärjekorras varustati uute sõiduvahenditega liiduvabariikide pealinnu. Kuna puudus oli ka bensiinist ja diiselkütusest, paigaldati Tartu Autotransportbaasi nr 4 töökodades sõjaeelsetele sõidukitele puugaasigeneraatoreid. Vanad fotod näitavad, et Tartus seadistati autobusse puugaasile ümber ka näiteks Tallinna linnaliinide jaoks. Sõjajärgsete aastate iseloomulik veerem koosnes vrakkidest kokku lapitud bussidest-veoautodest, mille liikuma panemiseks kasutati autobaasi puutöökojas lõigatud puuklotse.

1946. aastal oli Tartu autotranspordibaasil võimalik linnaliinidele käiku panna kolm uut nõukogude päritolu autobussi ZiS-16, paar sõjaeelset autobussi ning mõned remonditöökojas veoauto kasti ehitatud reisijatesalongiga masinad – kokku 12 reisijate veoks sobivat sõidukit. Autobaasi remonditöökoja töötajate koosseisu kuulusid ka sõjaeelsete kereehitustöökodade kogenud spetsialistid. Võib arvata, et autobaasi töökojas remonditi bussikeresid edasi nii nagu seda tehti enne sõda. Võimalik, et ehitati ka amortiseerunute asemele uusi kuid selle kohta täpsemad andmed puuduvad.