Piimaveo furgoonauto TA-9P

1966. aastal sündis veel üks eriotstarbeline auto TA-9 seeria furgooni baasil. See oli mudel indeksiga TA-9P, mis loodi aktuaalse põllumajandusliku probleemi lahendamiseks. Auto oli ettenähtud piima kogumiseks väiketootjatelt n.n ühelehmapidajatelt.

1960ndate algusaastatel oli Eesti NSV piimatööstus juba suhteliselt automatiseeritud tasemel. Kolhoosidest-sovhoosidest veeti toorpiim kesktööstusse suurte tsisternautodega. Probleeme oli aga piima varumisega individuaalsektorist. Naljatlemisi individuaallehmaks nimetatud koduloom oli nõukogude ajal maaelanikele äärmiselt oluline lisasissetulekuallikas. Ligi veerand kogu Eesti NSV lehmadest peeti üksiklehmadena kodulautades. Kodulehma piimatoodangut kasutati palju isikliku söögilaua katmiseks kuid enamus lüpstavast piimast müüdi piimakombinaatidele. Nõukogude Eesti piimatoodangust 20-25% tuli individuaalsektorist.Eesti NSV. Majandus. Tööstus ja põllu- majandus. H. Paalberg, E. Vint, 1973

Piimakogumine väiketootjatelt toimus kuni 1960ndate alguseni peamiselt käsitsi. See oli aga kulukas ja aeganõudev. Leiti, et otstarbekas oleks luua süsteem, mis hõlmaks piima kogumist ja lõssi tagastamist individuaalsektorist. Tartu autoremonditehasele tehti ülesandeks luua selleks otstarbeks spetsiaalsed piimakogumisautod.

Piima vastuvõtmine Võrumaal Soel 1967. aastal. Foto: Võrumaa Muuseum, VK F 510:11 F/n

E simene piimakogumisfurgooni TA-9P katsemudel valmis Tartus 1966. aastal. Auto kere ehitati toiduaineteveo furgooni TA-9E baasil. Termoisolatsiooniga kere piimavarumisruumi oli paigutatud kaks piimapaaki mahuga à 0,8 m3. Piima vastuvõtmisel valati see esmalt mõõdunõudesse, seejärel võeti piimaproovid ja valati piim kogumispaakidesse. Lisaks oli autos 0,6 m3 mahutavusega lõssipaak, milles tagastati kohe piimatootjale vastav lõssikogus. Piimaproovide hoidmiseks oli autos vastav kapp, mõõtenõude jaoks omaette kapp. Samuti oli furgoonauto köetavasse veoruumi ära mahutatud kirjutuspult ning pesemisvahendid (veepaak ja kraanikauss). Esimene katsemudel saadeti ekspluatatsiooniliseks katsetamiseks Viljandi autotranspordibaasi nr 8.

1967. aastal nimetati tehas ümber Tartu Autode Remondi Katsetehaseks. Nimes sisalduv sõna “katsetehas” tähendas ülesannet välja töötada uusi tehnoloogiaid mootorite remondis ja eriotstarbeliste autode ehituses. Tartus aastate jooksul välja töötatud lahendused läksid juurutamisele autoremonditehastes üle NSV Liidu.

"Sõna "katse" meie ettevõtte nimes tähendab, et me korraldame katseid."
Tehase peainsener VELLO TEDER selgitab nimevahetust:
„Katse“ tähendab, et me korraldame katseid, s.t me töötame välja autoremondi uut tehnoloogiat ja konstrueerime uusi eriotstarbelisi autosid. Tutvustame teisi ettevõtteid oma töömeetoditega. Meie abi võtavad nad vastu joonistena. Näiteks toodetakse meil konstrueeritud liikuvat töökoda veel Orenburgi, Kemerovo, Borissovo, Brovari ja Alma-Ata remonditehastes.