Mikrofurgoon ehitati kasutades sõiduauto Moskvitš-407 agregaate. Kui sõiduautol oli kandevkere, siis mikrofurgooni ehitamisel kasutati suurte furgooanutode ehitamise võtteid – valmistati spetsiaalne terastorust alusraam. Sellele kinnitati Moskvitši sillad, paigaldati mootor ja muud agregaadid. Seejärel ehitati alusraamile terastorudest keresõrestik, mis kaeti plekktahvlitega. Kere konstrueerimisel jäeti võimalus ka termoisolatsioonikihi paigaldamiseks.
Mootor: MZMZ-407, 1,3l, 45hj, 4 silindrit reas Kasutatav kütus: bensiin Väljalaskeaastad: katsemudel: 1961 (valmistati 1 eksemplar) Kere tüüp: täismetall-vagunkere terastorust alusraamil, ehitatud Moskvitš-407 agregaatide baasil. Veoruumi maht: 4,2 m³ Kandejõud: 400 kg Tühimass: 997 kg Furgoonauto valismõõdud: pikkus: 4000 mm laius 1600 mm kõrgus 1850 mm Veoruumi sisemõõdud: pikkus 2400 mm laius 1545 mm kõrgus 1260 mm
Eksperimentaalmasina valmistamisest võtsid osa tehnoloog Kalev Antson, meister August Leeben, peakonstruktor Eugen Medvedev, peainsener Vello Teder, konstruktor Adolf Voolaid, Elmar Ala, Julius Silm, Elmar Müür ja Paul Jallai. Peale mikrofurgooni valmimist mõõdeti ja kalkuleeriti selle linnasiseses kaubaveos kasutuselevõtmisel tulenev sääst. Tulemuseks oli ratsionaliseerimisettepanek nr. 4, milles näidati kaubavedudes saavutatavat rahalist, ajalist ja tööjõudu puudutavat kokkuhoidu.
2010. aastal tulid üllatuslikult päevavalgele Jaan Pärdi fotod väikesest tundmatust autovrakist seismas Tallinnas Akadeemia teel Küberneetika Instituudi taga. Fotod pärinevad 1980ndate keskpaigast ning neilt vaatab vastu kadunuke – 1961. aastal Tartus eksperimentaalkorras valmistatud mikrofurgoon TA-11. Piltidel oleval vrakil on näha ka riiklik registreerimisnumber, mis annab edasise pidepunkti auto saatuse kindlaks tegemisel.
