Aastate jooksul läbis TA-6 kolm suuremat moderniseerimist – 1960ndate keskel, 1970. ja 1987. aastal. Pisidetaile väliskujus muudeti aastate jooksul pidevalt ja bussi välisilme muutus aastakümnetega lihtsamaks. 1957. aastal seeriatootmisse läinud rikkaliku alumiiniumdekooriga ehitud autobuss TA-6 läbis esimese välimuse lihtsustamise juba mõni aasta peale tootmise algust. Esimesena asendati toretsev stalinistlikus stiilis radiaatorivõre veidi tagasihoidlikuma traatvõrguga. Alates 1961. aastast oli sihiks kapitaalremondi hinna alandamine, sest Eesti NSV majandid vajasid odavat ja lihtsat sõiduvahendit. Alates 1960ndate teisest poolest tehasesse kapitaalremonti saabunud bussidel asendati vaakumseadme abil avatav klappuks tavalise, lingiga avatava uksega. Ehisdetailidega kaunistatud suunatuled hakkasid bussidelt kaduma 1960ndate lõpus. Need asendati lihtsatega sedamööda, kuidas vanu klaase vähemaks jäi. Aasta-aastalt muutus TA-6 välisilme aina lihtsamaks ja algsest rikkaliku dekooriga omanäolisest autobussist sai 1970ndate lõpuks odav kolhoosibuss, mis oli kodumaiseks alternatiiviks NSV Liidu bussitehaste toodangule.
1970. aasta alguses moderniseeriti bussi katusekonstruktsiooni ning parandati kütte- ja ventilatsioonisüsteemi omadusi. Senise ühe katuseluugi asemel oli bussi esiosas nüüd kaks luuki ning taga lisaks üks. Ka bussi välisilmes tehti pisemaid muudatusi – katusel asuvad gabariidituled kaasajastati, liiniaken bussi esiosast kaotati, sest liinibussidena need enam kasutust ei leidnud.1980ndate alguses vaevles autobusside kapitaalremondi osakond tööjõupuuduse ja madala kvalifikatsiooni käes. Tehasest väljunud uute autobusside elueaks kujunes madala kvaliteedi tõttu vaid 2–3 aastat. Kuigi autobusside kapitaalremont moodustas tehase kogutoodangu mahust rahalises väärtuses vaid 6 protsenti, ei saanud ebarentaablit tegevust lõpetada. Riiklik plaan nõudis aasta aastalt vanade kolhoosibusside taastamist endises mahus (ca 200 bussi aastas). 1980. aasta lõpul saadeti TA-6 kapitaalremondi brigaad täies koosseisus laiali, põhjuseks madal tööviljakus ja kvalifikatsiooni puudumine. Uus brigaad komplekteeriti alles 1981. aasta III kvartali lõpuks. 1981. aasta kapitaalremondi maht langes seetõttu 15% võrra.
Soodsa hinna ning kiire saadavuse tõttu oli TA-6 menukas sõiduk kolhoosides ja sovhoosides üle Eesti. Ka leidis buss palju kasutust riiklikes ettevõtetes personali veoks ning haridusasutustes koolilaste veoks.
Kuna autobusse TA-6 valmistati peale 1961. aastat vaid kapitaalremondi käigus, ei olnud võimalik uut bussi lihtsalt tehasest ostma minna. Bussi saamiseks tuli tehasesse kapitaalremonti saata mõni amortiseerunud GAZ-51А baasil sõiduk, mis võis olla nii veoauto kui buss. Tehases läbis vana šassii kapitaalremondi ning sai seejärel peale uue bussikere. Eesti NSV majandites laialdaselt kasutuses olnud veoautosid GAZ-51А hakkasid alates 1960ndate keskpaigast välja vahetama uued, võimasamad mudelid. Kasutuseta jäänud vanu veoautosid hakati massiliselt TA-6 bussideks ümber ehitama. Polnud harv juhus, kui tehasesse saadeti vana GAZ-51 veoauto, selle vastu aga saadi majandi töötajate vedamiseks vajalik uus buss, kusjuures vahetus vormistati ametlikult veoauto kapitaalremondina. Bürokraatia vähendamiseks ja vältimiseks jäi sellistel puhkudel uue bussi tehnilisse passi mudelitähiseks veoauto GAZ-51. Tartu bussid olid Eesti NSV kolhoosides-sovhoosides väga levinud sõiduvahendid ning TA-6 sai seetõttu hüüdnimeks „kolhoosibuss“.