Esimene pika kerega autobuss TA-1A ja puusepp Oskar Alla, 1955 kevad.
Esimene pika kerega autobuss TA-1A ja puusepp Oskar Alla, 1955 kevad.

1954.aastal, kui seeriatoodang juba Tartu autoremonditehase väravast väljus, arendati oma bussi ideed edasi. Tootmises oleva GZA-651 autobussi peamiseks puuduseks oli väike mahutavus – 19st istekohast jäi liinibussi jaoks väheseks. Probleemi lahendamiseks rakendati käiku 1951. aastal autobussi TA-1 juures kasutatud võtted – pikema kere mahutamiseks pikendati bussi šassiid. Alusraamile lisati tagumisse otsa 1050 mm pikendus ning esi- ja tagatelje vahele, käigukasti kohale 700 mm vaheraam. Kere ehitati autobussiga GZA-651 välimuselt sarnane kuid ühe akna võrra pikem. Bussi tagaossa oli võimalik lisada teine uks. Uus autobuss sai mudelitähiseks TA-1A ja seda näidati tartlastele esmakordselt 1955. aasta kevadel. Pikendatud kerega buss võttis peale 23 reisijat – istekohtade arv suurenes kuue võrra.

Autobuss TA-1A valmistatud Tartu Riiklikule Ülikoolile, kapitaalremondi käigus ümber ehitatud mudelist TA-1. Foto: ERM Fk 2861:293.
Autobuss TA-1A valmistatud Tartu Riiklikule Ülikoolile, kapitaalremondi käigus ümber ehitatud mudelist TA-1. Foto: ERM Fk 2861:293.

I stekohtade arvu suurendamise nimel eksperimenteeriti oma bussidega edasi. Järgmise sammuna tootearengus eemaldati bussilt veoauto GAZ-51 kapott ning mootor paigutati kabiini sisse, juhiistme kõrvale. Sel viisil sai juhikabiini ettepoole, esirataste kohale nihutada ja bussi salong suurenes veel kahe istekoha võrra. 1955. aasta kevadel sai valmis esimene vagunkerega bussi katsemudel, millest peale mõningaid muudatusi sai uus seeriatoode – autobuss TA-6. Esimese vagunkerega bussi katsemudel veeres tehaseväravast välja 1955. aasta mais. Uusi busse sai linnarahvas näha maiparaadil. Masinad kaunistati punalippude ja loosungitega, tervitati töörahvapüha 1. maid.

Autobussi TA-6 esimene katsemudel 1955. a mais Tartus. Foto Vello Tederi arhiivist.
Autobussi TA-6 esimene katsemudel 1955. a mais Tartus. Foto Vello Tederi arhiivist.

1955.aasta juuli keskel käis tehase delegatsioon (tehniline juhataja Vello Teder, Enn Peebo, A. Rabinovitš, Ernst Rohumaa, autojuhtidena H. Opman, Milvert Urmet, Lembit Hints) kahe uue eksperimentaalse bussiga (TA-1A ja TA-6) Moskvas NSV Liidu Autotranspordi ja Maanteede Ministeeriumis (ATMM). Delegatsioonis osales ka Eesti NSV ATMM minister August Rebanes. Busse näidati ministeeriumi esindajatele, sõidukeid vaadati, kiideti ja kaheldi. Teisel päeval vaatas katsemudelid üle ka minister I. A. Lihhatšov – mees, kelle järgi nimetati 1956. aastal Moskva autotehas ZILЗавод имени Лихачёва, eesti k Lihhatšovi nimeline tehas.. Minister kiitis Tartus valminud autobusse sõnadega “Molotsõ! Näete, mis eestlased teevad”Terask, A. 20aastane TARK. Edasi, 6. september 1969.. Moskvast sõideti koju heade uudistega. Mõlemad ette näidatud bussid kinnitati NSV Liidu Autotranspordi ja Maanteede Ministeeriumi käskkirjaga (NSVL ATMM ksk. 287, 1.08.55) seeriatootmisse. Busside loomise eest premeeriti tehase juhtkonda ja 18 töötajat.

Autobussi TA-6 teine katsemudel 1956. aastal. Foto: TARKT arhiiv.
Autobussi TA-6 teine katsemudel 1956. aastal. Foto: TARKT arhiiv.

Seni tootmises olnud autobusside tehnoloogiliste erinevuste tõttu ei suudetud uute busside ehitusega koheselt alustada. 1955. aasta lõpp kulus ettevalmistustöödeks ning 1956. aasta alguses oli plaanis alustada TA-1A väikeseeriatootmisega. Kahjuks tootmisplaanid ei teostunud, sest ministeerium ei eraldanud tehasele ehituseks vajalikke šassiisid. Uut bussi TA-1A ehitati kokku vaid 15 eksemplari, needki kapitaalremondi käigus vanade busside ümberehitamise teel. TA-1A-deks ehitati ümber kõik 1951. aastal valmistatud TA-1 bussid. Ka 1952. aastal Tartu Riikliku Ülikooli jaoks valmistatud TA-1 sai uue kere 1956. aasta alguses.

Peale katsemudelitega Moskvas käiku 1955. aasta suvel, arendati edasi vagunkerega bussi TA-6 konstruktsiooni. Tehasesse loodi konstruktorite büroo (juhataja A. Rabinovitš) ja pealisehituse tsehhi juurde eksperimentaaljaoskond (meister L. Hints), mille ülesandeks oli ette valmistada vagunkerega autobussi TA-6 seeriatootmiseks kõlblik mudel. Esimesest katsemudelist veidi erinev, täiustatud kereehitusega teine buss valmis moderniseeritud veoauto GAZ-51А baasil 1956. aasta veebruaris. Erinevalt esimesest katsemudelist oli see kitsama kerega, kabiin sai panoraam-tuuleklaasid ja salong kumerad katuseaknad.

Uus autobuss TA-6 Tallinnas, Võidu väljakul. Teade ajalehest Edasi, 1956.
Uus autobuss TA-6 Tallinnas, Võidu väljakul. Teade ajalehest Edasi, 1956.

Samal ajal tehti ettevalmistusi uue bussi seeriatootmiseks. Valmistati bussi keresõrestike ja uste montaažistendid, istmevedrude automaat, raami pikendamise seade. Täiustati treialite, mootorite remondi ja värvimise osakondi, puiduosakonna ruumidesse paigaldati kohtventilatsioonisüsteem; sisustati galvaanikaosakond; valmistati plekivaltsimasin autobussi kereplekkide vormimiseks ning koostati uute busside tehniline dokumentatsioon. 1957. aastal oli tootmisplaanis 50 uut autobussi TA-1A, valmis ehitati aga vaid 15 bussi. Riiklik tellimus 50le bussile täideti juba uute TA-6 mudelite tootmisega ning TA-1A valmistamine lõpetati sootuks. Esimesed seeriatoodanguna valminud autobussid TA-6 veeresid tehase väravast välja 1956. aasta III kvartalis.

Eesti NSV Ministrite Nõukogu (ENSV MN) korraldusega 644-a, 11.06.55 ja ENSV ATMM ministri käskkirjaga nr. 247, 25.06.55 sai tehas nime taha numbri – Tartu Autoremonditehas nr 3.

minevikumasin-ee-art3-albumist