Aastail 1952-1953, enne autobusside seeriatootmise algust, jätkus vanade GAZ-03-30 busside kapitaalremont, ehitati erikerega furgoonautosid ja autobusse Gorki Autotehase autobussi GZA-651 baasil. Valminud mudelid said endale indeksid TA-2, TA-3, TA-4 ja TA-5.
Pole teada, millises etapis ja kui kõrgel tasemel otsustati TA-1 seeriatootmisest kõrvale jätta. Tõenäoliselt oli oma bussi konstruktsioon keerukam ja omahind ettenähtust kallim. Võib-olla takerdus asi hoopis tehniliste tingimuste ettevalmistamise bürokraatiasse, sest seeriatoodangut oli lihtsam valmistada juba olemasoleva dokumentatsiooni alusel. TA-1 seeriatootmise puhul oli aega nõudvaks tööprotsessiks alusraamide pikendamine. Seda tööd polnud Gorki bussimudeli ehitamisel vaja teha. Võib-olla arvati, et riiklikku tellimust poleks TA-1 tootmisega suudetud õigeaegselt täita. Võimalik, et Gorkist saadi seadmeid ja rakiseid GZA-651 keredetailide valmistamiseks. Täpseid põhjuseid pole teada kuid kahjuks loobuti originaalse TA-1 seeriatootmisest autobussi GZA-651 kasuks. Esimesed 50 autobussi valmisid kiirelt – juba mai alguseks olid masinad valmis. ATP juhataja käskkirjaga nr. 126, 12.05.54 anti tehasele ülesandeks valmistada veel 50 GZA bussi tempoga 9-12 tk kuus.
1954. aasta 31. mail nimetati Autotranspordi ja Maanteede Ministeeriumi käskkirjaga nr. 148 töökoda ümber ENSV ATMM Tartu Autoremonditehaseks.
