Sõjajärgsetel aastatel, 1940ndate lõpus oli Lõuna-Eesti autobaasidel bussiliinide normaalseks teenindamiseks suur puudus korralikest sõiduvahenditest. Vanad sõjaeelsed autobussid olid täielikult amortiseerunud ja nende remontimine polnud enam võimalik. Veoauto kastis reisijate vedu oli uute liiklusohutusnõuete järgi keelatud. NSV Liidu bussitehased ei suutnud nõudlust uute busside järele täita ning väiksematel autobaasidel oli ühistranspordi käigus hoidmisega raskusi. Keerulise olukorra leevendamiseks otsustati Tartus hakata vanadele bussidele seeriaviisiliselt uusi keresid ehitama. 1950. aasta kevadel alustati Tartu Autoremottöökojas autobussidele GAZ-03-30 kapitaalremondi käigus uute kerede ehitust.
"Esimese puitsõrestikuga autobussi kere valmistati 1950. aastal Eduard Kure garaaži ruumides Teguri tn 2"
Peainsener VELLO TEDER"Tekkis vajadus autobusside GAZ-03-30 kapitaalremondiks. Kuigi leidus kereremondi eriala spetsialiste, puudusid meil ruumid ja seadmed. Vajadus aga püsis ja esimese puitsõrestikuga autobussi GAZ-03-30 kere valmistati 1950. aastal Eduard Kure garaaži ruumides Teguri tn 2. 1953. aastal ehitati autobussi GAZ-03-30 uusi keresid juba 60 tk."
Uued kered GAZ-03-30 autobussidele ehitati identsetena Gorki Autotehases valmistatud originaalidele, omalooming ja muudatused olid liiklusohutuse seisukohalt keelatud. Mudel GAZ-03-30 oli veoauto GAZ-AA raamile ehitatud puitkarkasskerega autobuss. Algselt 1933. aasta väljalaskega mudel oli oma sünnist 20 aastat hiljem Tartu ja Lõuna-Eesti linnaliinide jaoks kitsaks jäänud – bussis oli vaid 17 istekohta.