Kuidas remonditi mootoreid?

1949.aasta septembri alguses alustas tegevust Tartu Autoremonttöökoda. Uue ettevõtte põhikiri fikseeris peamiste ülesannetena “autotranspordivahendite ja sellekohaste esemete remontimise ja valmistamise”. Remontima ja hooldama hakati Tartu Autotransportbaasi nr 4 sõidukeid ning teiste Lõuna-Eesti automajandite veokeid ja busse. Esimestel tööaastatel remonditi kõikvõimalikke sõidukeid. Tegeleda tuli nii sõjaeelsete kui ka uuemate, NSV Liidu päritolu masinate korrastamisega. Puudus oli mehhanismidest ja varuosadest, töötempot pärssis remonditavate autode kirev loetelu. 1950. aastal jõuti remontida 54 autotRitson, O. Tehase juubel. Edasi 1959, 1. september 1959. , 65 mootorile tehti keskmine ja 109 kapitaalremont, vulkaniseeriti 2200 väliskummi. Aasta pärast töökoja loomist asuti Autotranspordi Peavalitsuse (ATP) tehnikaosakonna Richard Sibula algatusel autoremondiettevõtteid spetsialiseerima. Remonditavad sõidukid jagati vastavalt markidele autoremonditehase “Sirp ja Vasar” (Tallinn) ja Tartu Autoremonttöökoja vahel. Tartusse suunati kapitaalremonti kõik Gorki Autotehase (GAZ) masinad – veoautod GAZ-АА, GAZ-MM, GAZ-51 ja autobussid GAZ-03-30 ning nende mootorid.

P ärast remonditavate sõidukite jaotamist kahe Eesti NSV suurema remondiettevõtte vahel muutus töökorraldus neis ettevõtteis märgatavalt. Tallinna autoremonditehas “Sirp ja Vasar” keskendus ZiS- ja MAZ-tüüpi veoautode remondile. Tartusse suunati edaspidi kapitaalremonti kõik GAZ-AA ja GAZ-51 veoautod, nende baasil valmistatud eriotstarbelised autod ning autobussid GAZ-03-30. Samuti suuanti Tartusse kapitaalremonti kõik Gorki tehase mootorid ja agregaadid ning veel kasutusel olevad välismaised diiselmootorid. 1950. aastal remonditi tehases 73 sõidukit ja 105 mootorit. Tööjõudlust takistas pidev varuosade puudus ja remonti toodavate veoautode väga kehv seisukord – autod olid tihti täielikult amortiseerunud või puudusid neilt olulised detailid, nende taaselustamine oli seetõtt u keeruline ja kulukas. Probleemide lahendamiseks kehtestati direktori käskkirjaga uus kord kapitaalremonti vastuvõetavate sõidukitele – remonti saabuvad autod pidid olema komplektsed ning kohale sõitma omal käigul. 1950. aasta veebruaris võeti kasutusele kasutusele n.n agregaatmeetod veoautode GAZ-AA ja autobusside GAZ-03-30 remondil. See tähendas, et vajadusel ja võimalusel asendati remonti vajav agregaat varem korrastatud samalaadse agregaadi vastu. Loodi remontfond (varuosade ladu). Tartu Autotranspordibaasilt nr 4 saadi selleks otstarbeks kolm komplektset veoautot GAZ-AA ja üks autobuss GAZ-03-30. Agregaatmeetodi kasutuselevõtt kiirendas oluliselt autode remondile kuluvat aega. Tööd olid nüüdsest jaotatud osadeks, iga lukksepp töötas oma tööetapi kallal ja see suurendas märgatavalt tööjõudlust.

A lates 1953. aastast hakkas järgemööda suurenema remonti saabuvate GAZ-51 veoautode osakaal. Vanad GAZ-MM mootorid ja masinad hakkasid vähemusse jääma. 1954. aastal remonditi kokku 318 mootorit, neist üle poole olid juba uued GAZ-51 tüüpi. Seoses remondimahtude märgatava suurenemisega nimetati töökoda 31. mail 1954. aastal ümber Tartu Autoremonditehaseks – töökojast sai tehas. Perioodil 1950-1955 kasvas tehase toodangumaht pea 4 korda. Sealhulgas tõusis autode kapitaalremontide maht 4,5 korda ning mootorite kapitaalremontide maht 3,6 korda. 1954. aastal alustati Riia tn territooriumil uue tööstushoone ehitust, sest vana hoone II korrusel oli ruumiga kitsas käes. Sellest hoolimata võeti perioodil 1950-1955 kasutusele mitmeid olulisi uuendusi veoautode, busside ja mootorite remondi tehnoloogias. 1950ndate märksõnaks sai vooltootmine. Vooluliinil remonditi mootoreid, koostati veoautosid ja vulkaniseeriti väliskumme. 1955. aastal võeti mootoritsehhis kasutusele uudsed pneumaatilised tööriistad.

1958. aastal valmis Riia tänaval uus mootoritsehh. GAZ veoauto mootoriremont koliti vana hoone teiselt korruselt uutesse avaramatesse ruumidesse Riia tn hoovil. Uutes ruumides võeti kasutusele mootorite demontaaži ja remondi konveierliinid, ehitati transporttee detailide transpordiks lattu. GAZ veoauto mootorite remondimaht kasvas aastatega jõudsalt. 1956. aastal remonditi 264 mootorit, peale uue mootoritsehhi käivitamist, 1960. aastal tuli kapitaalremondist juba 535 mootorit, 1961. aastal kokku 870 mootorit ja aasta pärast ületati 1000 mootori aastane piir. Mootorite ja veoautode kapitaalremont muutus Tartu autoremonditehase põhitegevuseks, bussiehitus jätkus väiksemas mahus kuni 1961. aastani.