Autojuht Viido Peebo meenutused

Minule kuulunud kaks Opel Blitz veoautot natsionaliseeriti 8. jaanuaril 1941. a. koos kahe palgikäru ja muu juurde kuuluvaga. Aktis oli märgitud väärtuseks 9500 krooni, akti koostas tollane Otepää teemeister. Töötasin metsamaterjali veol Alatskivi metskonnas autobaasi Sidur alluvuses, mis oli just moodustatud. Tegelesime metsaveoga kuni Saksa vägede Lätimaale jõudmiseni 1.-2. juulil 1941. Sealt peale rekvireeris Saksa armee ja taanduvad Läti hävituspataljoni mehed osa autosid. Minu autodest oli üks juba enne natsionaliseerimist avarii tõttu Tiigi tänaval endises Rotermanni töökojas remondis. Teine auto jäi 18. juunil mootoririkke tõttu seisma ja nii jäid mõlemad masinad alles kuni Saksa vägede saabumiseni.

Pärast rinde eemaldumist, kui Tartus hakkas tegutsema Saksa välikomandatuur, kutsuti kõiki endisi autoomanikke linna transportosakonda. Autojuhid võeti arvele, kellel autod alles, jagati kätte uued saksa RO-numbrid1942. aastal registreeriti Saksa okupatsioonivõimude poolt uute numbrimärkidega ümber kõik liiklusvahendid. Eestis olid kasutusel RO tähisega numbrimärgid, kus esitähed tähistasid Ida-alade Riigikomissariaati (saksa k Reichskommissariat Ostland).  ja passid, määrati loodud Tartu Linna Liiklus- ja Transpordiameti koosseisu tööle. Kel auto oli kaduma läinud, anti võimalus Vene sõjaväest mahajäänud veoauto komandatuurist sümboolse hinna eest välja osta ja käiku rakendada. Kuna minu mõlemad autod olid remondis, jäid need taganevate punaarmee riismete poolt kaasa võtmata. Uuemal nendest olid rattad all, vedasin selle Tiigi tänava Rotermanni töökojast Puiestee tn Koppa töökoja juurde. Ise sattusin töö puudusel Saksa välikomandatuuri kuulama, mis teha. Kuna oskasin kuigivõrra saksa keelt, võeti mind koheselt tööle autojuhina 3teljelise GAZ-bussi peale. Aitasin teistel autojuhtidel keeleliselt suhelda. Tänu keeleoskusele võttis Tartu Strassenverkehrsamti tsiviiltranspordi ülem Hoencke mind oma autojuhiks. Olin sel kohal kuni 1942. a mai kuuni.

Vabadel hetkedel remontisin oma 3,6liitrise mootoriga Opel Blitz’i. Kui see sõidukorda sai, määrati mind tööle Tartu Linna Liiklus- ja Transpordiameti koosseisu, põhiliselt Univeri jahu- ja saeveski käsutusse. Vabrik töötas Tartus paikneva Peterburi rinnet ja tagalat varustava organisatsiooni alluvuses (teravili, jahu, palgid, lauad). See kestis kuni 1944. aastani, kui punaarmee mürsud hakkasid linna kukkuma. Vanem 3,5liitrise mootoriga Opel Blitz, millega autojuht tegi avarii, jäi Rotermanni töökotta ja läks Saksa sõjaväe remondiüksuse H.K.P. 604 valdusse. Kui läksin mõni nädal hiljem autot ära tooma, selgus, et sakslased olid autolt mõned osad ära võtnud – nende oma varustus polnud veel saabunud. Kuna mul olid auto paberid-numbrid olemas, soovitati ja anti dokument, mis õigustas punaarmee poolt maha jäetud tehnika hulgast ostma omale sobiva. Transportosakonna ülemuse Hoencke abiga leidsingi endale diiselmootoriga 5tonnise Mercedes-Benz veoauto. See oli ära rüüstatud, osaliselt ilma ratasteta. Vedasin selle H.K.P. 604 töökotta remonti. Kuna Saksa rinne Venemaal taandus, hakkas H.K.P. siit ära kolima. Minu Mercedes ei saanudki päris sõidukorda.

Kui sõda Eestisse tuli, vedasin Mercedese Opeli sabas sõjapakku Harjumaale ja pärast rinde üleminekut jälle Tartusse tagasi. Seal hakkas tegutsema autobaas nr 4. Oma Opeli peale olin juba sõjapaos olles monteerinud Imberti puugaasigeneraatori. Sõitsin siiski veel bensiiniga kuni autobaas organiseeris klotsitööstuse. Minu mõlemad autod võeti autobaasi koosseisu. Mercedesega sõitsin hiljem nõukogude võimu ajal 1945. augustist kuni 1962. aasta 22 juunini, kokku 17 aastat. 1949. aasta 1. septembril moodustati autotranspordibaasi töökodadest Tartu Autoremonttöökoda, mille koosseisu viidi mind koos Mercedes-Benz veoautoga.