Nii Tartus kui kogu Eesti NSV autobaasides olid 50ndate lõpul kaubavedudeks juba massiliselt kasutusel GAZ-51A veoautod. Nähti ette, et majanditele kuuluvate veoautode kapitaalremondi maht suureneb lähiaastatel hüppeliselt. Sellega seoses otsustati Eesti NSV Autotranspordi ja Maanteede ministeeriumis (ENSV ATMM) 1958. aastal lõpetada Tartus vaid mõni aasta tagasi suure hooga alustatud bussiehitus. Edaspidi tuli ettevõttel keskenduda veoautode ja nende mootorite kapitaalremondile.
Alates 50ndate algusest oli Eesti NSVs levinuimaks kaubaautoks GAZ-51A. See oli 2,5tonnise kandevõimega puidust portekastiga auto, millega sai vedada vajadusel nii lauavirna kui inimesi. Kuigi GAZ-51A oli universaalne ja sobis peaaegu kõigeks, ei sobinud see toiduainete veoks. Autobaasides oli puudus veokitest, mille veoruum oleks suvekuudel jahe ja talvisel ajal hoiaks leiva sooja.
1959. aastal tegi ENSV ATMM Tartu autoremonditehasele ülesandeks töötada välja uued spetsiaalsed veokid kiirelt riknevate toiduainete ja pagaritoodete veoks. Hoogsa bussiehituse kõrvalt valmisid esimesed furgoonautode katsemudelid vähem kui kuu ajaga. Esimene eriotstarbeline kaubaveofurgoon ehitati autobussi TA-6 kere baasil 1959. aasta hilissuvel. Bussi reisijatesalong asendati kaubaveoks sobiva kinnise, akendeta veoruumiga, tagaseina ehitati kahepoolsed uksed. Autole anti tähiseks TA-8, see oli esimene vagun-tüüpi kerega furgoonauto NSV LiidusTehnika ja Tootmine 11/1960. Esimesel furgoonautol puudus kere soojustus ja peagi selgus, et sooja leiba-saia sellise furgoonautoga vedada ei saa. Kiiresti riknevate toiduainete vedu vajas eritingimusi – talvel kaitset külma, suvel kuumuse eest. Eksperimentaaljaoskond asus lahendusi otsima, oli vaja leida autokere isoleerimiseks sobiv materjal.