ETKVL ehk Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklik Liit oli nõukogude ajal tarbijaid, tootjaid ja kaubandust ühendav mammutorganisatsioon – tarbijate kooperatsioon. 1985. aastal oli ETKVL-il liikmeid üle 460 tuhande. Organisatsiooni ülesanne oli arendada kaubandust, toitlustust, põllumajandussaaduste ja tooraine kokkuostu ning toiduainete- ja tarbekaubatootmist. Lisaks kaubandus- ja tootmistegevusele pakkus organisatsioon oma eraisikutest liikmetele ka teenuseid (lasteaiad ja -sõimed, puhkekodud, laenutuspunktid jne).
Kooperatiivi liige sai kooperatiivi kauplustest eelisjärjekorras osta kaupu, mida mujalt ei saanud, võimaldati järelmaksuga tasumist. Liikmele pakuti soodsamaid võimalusi kooperatisooni õppeasutustesse astumisel. Süsteemi juhimine toimus demokraatlikel alustel, kooperatiivi peremeesteks olid liikmed ise.Tarbijate kooperatiivi liikme meelespea, ETKVL, Tallinn 1965 Kooperatiivil oli juhatus, toimusid piirkondlikud koosolekud, korraldatud oli ka sisekontroll komisjonide näol. Kaupluste varustamine toimus tsentraliseeritult läbi kaubabaaside, mida varustasid kooperatiivi tootmisettevõtted ja kokkuostupunktid. ETKVL-i hulgikaubabaasid asusid üle Eesti – Tallinnas, Tartus, Võrus, Rakveres. ETKVL-i ülevabariigiline süsteem jagunes 25 tarbijate kooperatiiviks.
Tootmine oli organiseeritud väga laias skaalas. Lisaks toiduainete ja tarbekaupade tootmisettevõtetele kuulusid ETKVL-i süsteemi näiteks lillekasvatusega tegelev koondis Agro (1/3 kogu ENSV lilletoodangust), neoonreklaame tootev Kaubandusliku Reklaami Valitsus ja Reklaamikombinaat, kingaviksi ja rohelist seepi valmistav keemiakombinaat Orto, Kosmose marmelaadi tootev Põltsamaa Põllumajanduskombinaat, konteinerkärusid ja kaubariiuleid tootev Kaubandusliku Inventari Tehas, mööblitootmiskoondis Kooperaator, organisatsioonisiseste vedudega tegelev koondis Auto, arvutuskeskus, ehitusvalitsus ning palju muid mitte vähem imelike nimetustega üksuseid, tehaseid, kaubabaase ja valitsusi. ETKVL-i süsteem oli kaubanduslik gigant, tänapäeva mõistes monopolistlik ja kõikehõlmav “äriettevõte”. Näiteks 1985. aastal oli ETKVL-i süsteemi jaekäive 918,5 milj. rubla, mis moodustas 35% kogu Eesti NSV jaekäibest (viide: ENE nr 2, sub ETKVL). Paljud tänase Eesti edukad tootmis- ja kaubandusettevõtted on omaaegse ETKVL-i järeltulijad ja edasiarendused.
ETKVL-i tootmisalasest tegevusest moodustas tähtsaima osa pagaritoodete valmistamine. 43% kogu Eesti NSV saia-leivatoodangust valmis ETKVL-i leivatehastes üle vabariigi. Selle toodagu transportimiseks ETKVL-i süsteemi pooleteisttuhandesse kauplusse kasutati Tartu autoremonditehases valmistatud furgoonautosid. 1960ndate aastate alguses oli ETKVL-i süsteemis kasutusel umbes 170 TA-9 tüüpi furgoonautot. Madalakatuselised, külgustega leivaautod (TA-9 ja TA-9A) vedasid leiba-saia leivatehastest kauplustesse. Kõrgema furgooniga auto (TA-9B ja TA-9E) oli mõeldud muude toiduainete vedamiseks. Regionaalsetes kooperatiivides olid kasutusel ka TA-9 baasil kauplusautod ehk autolavkad maaelanike teenindamiseks. TA-9 eeliseks teiste veoautode ees oli 1960ndatel veel vähelevinud ilma “ninata” kabiin, mis vähendas sama mahutavuse juures oluliselt auto pikkust ja hõlbustas sellega manööverdamist (R. Bertelov, H, Kulm, Rataskonteinerveod. Tallinn: Valgus 1978).
Toidu- ja tarbekaupade transpordi metoodika muutus põhjalikult kogu Eesti NSV-s, kui 1969. aastal alustati ETKVL-is Rootsi Tarbijate Kooperatiivide Liidu eeskujul kaupade transpordi juurutamist täiesti uutel põhimõtetel. Senine aeganõudev käsitsitöö autode laadimisel ja tühjendamisel asendati standardiseeritud mõõtmetega konteinerite veo süsteemiga. Uue süsteemi loomisel etendas võtmerolli ETKVL-i Autobaasi peainsener Roman Bertelov. Mehes oli niipalju jultumust ja jonni, et ta julges ette võtta kogu Eesti NSV kaubandussüsteemi ümberkujundamise. Bertelovi ettepanek ETKVL-i juhtkonnale süsteemi muudatuseks kandis pealkirja Ratsionaliseerimisettepanek nr 100.
ETKVL -i uudne süsteem tõi kaasa muudatused ka Tartu autoremonditehase toodangus. Seoses uue konteinervedude süsteemi juurutamisega valmistati 1974. aastal Tallinnas, ETKVL-i koondises Auto uus tagaluuktõstukiga S-5A varustatud kaubaveofurgooni katseeksemplar mudelitähisega A-38.
Furgoon A-38 kujutas endast veoauto šassiile monteeritavat täismetallist avatava tagaluugiga varustatud kinnist veokasti, mille alumisse serva oli sisse ehitatud tagaluugi avamise-sulgemise süsteem (elektrimootor, pump, aku, õlipaak). Agregaat loodi spetsiaalselt lühikese kabiiniga Tartu furgoonautosid silmas pidades – seadeldist ei saanud paigaldada tavalise veoauto kasti asemele, sest furgoon oleks ulatunud liialt üle tagasilla. TA-9A kabiin oli ehituselt 900 mm lühem kui GAZ-51А kabiin ja sobis uue furgooni kandmiseks hästi. ETKVL-i furgoonauto katsemudel valmis 1974. aastal Tartus. See ehitati ümber vanast ja amortiseerunud TA-9A tüüpi ETKVL-i leivaautost, mille alusraam läbis kapitaalremondi ja sai uue TA-943 seeria kabiini. Kabiiniga varustatud katsemudeli šassii saadeti Tallinnasse, Tähetorni tänavale ETKVL-i autobaasi, kus autole paigaldati furgoonkast A-38. Niiviisi sündinud veoautole anti mudelitähiseks TA-943/943E. Peale katseeksemplari valmimist ehitati Tartus kaheautoline katsepartii ja saadeti need katsetamiseks ETKVL-i Võhma leivakombinaati Standard.
Alates 1976. aastast rekonstrueeriti Tartu Autode Remondi Katsetehases järk-järgult kõik ETKVL-i autobaasides kasutusel olnud amortiseerunud TA-9-seeria leivaautod. Kapitaalremondi läbinud šassiid saadeti ETKVL-i tagasi uute TA-943-tüüpi kabiinidega, millele Tallinnas monteeriti tagaluuktõstukiga varustatud furgoonkastid A-38.
Tagaluuktõstuki abil muutus kauba laadimine oluliselt lihtsamaks. Kasutusele võeti mitmed eri tüüpi konteinerkärud vastavalt kaupade iseloomule. Pagaritoodete jaoks kasutati konteinerit tüüp K-2, mis kujutas endast ratastel metallsõrestikku puidust leivasahtlite ladustamiseks. Leivakombinaadi küpsetuskonveierilt tulevad pagaritooted laoti otse sahtlitesse, sahtlid konteineritesse, täis konteinerid komplekteeriti vastavalt tellimusele ja autod vedasid konteinerid otse kaupluste müügisaalidesse. Uue meetodi kasutuselevõ võimaldas ära jä a sahtlite käsitsi ümbertõstmised tehasest autosse ja autost kauplusse – ümberlaadimist polnud enam vaja teostada, leib jõudis poodidesse kiiremini ja kui vedas, sai nüüd kauplusest lausa sooja leiba.