Kui linnades ja rajoonikeskustes oli 1960ndate lõpuks väljaarendatud erinevate teenindustöökodade süsteem, siis väikestes maa-asulates oli teenuste kättesaadavus puudulik. Vastavalt Teenindusministeeriumi plaanidele pidid maapiirkondades, kus statsionaarsed töökojad ja vastuvõtupunktid puudusid, elanikke teenindama hakkama liikuvad teenindusbussid ehk rändtöökojad. Sõiduki kontseptsiooni loomine anti ülesandeks Tartu autoremonditehasele.
Esimesed teenindusbusside katsemudelid mudelitähisega TA-9T valmisid Tartus 1963. aastal. Rändtöökoja loomisel võeti “toorikuks” kõrge katusega toiduaineteveo furgoonauto TA-9E. Auto veoruumile tehti aknad ning varustati juuksuri- ja kingsepatöökoja seadmetega. Sõiduki kitsukesse furgooni pidi ära mahtuma nii kingsepp kui juuksur. Esimese katsepartiina valmistati Eesti NSV Teenindusministeeriumi tellimusel 10 teenindusbussi.
TA-9 seeria auto sobis küll kaubaveofurgooniks kuid inimeste teenindamiseks jäi TA-9T rändtöökoja siseruum liiga kitsaks ja madalaks. Salongi kõrgus oli vaid 1775 mm – pikemat kasvu inimesel oli autos püsti seista üpris ebamugav. GAZ-51A alusraamile suurema kere ehitamist takistas raami kandevõime piir. Mugavama ja suurema teenindusbussi jaoks oli vaja suuremat alusraami.
1961. aastal alustati Gorki Autotehases uue seeria veoautode tootmist. Uus mudel – GAZ-53 – oli eelkäijast suurem ja võimsam, mis võimaldas ehitada sellele ka suurema ja kõrgema kere. Tartu autoremonditehasele hakati uusi šassiisid eraldama 1962. aastal. See andis võimaluse välja töötada uue teenindusbussi ja täiesti uue seeria erinevaid furgoonautosid.