1980 ndate keskel valitses Eesti NSV kolhoosides-sovhoosides pidev nõudlus väikeste ja odavate 20-25 kohaliste busside järele. Vanade TA-6 autobusside kapitaalremont ei suutnud suurenenud vajadusi rahuldada. 1986. aastal andis Eesti NSV Autotranspordi ja Maanteede Ministeerium Tartu Autode Remondi Katsetehasele ülesandeks uue autobussi väljatöötamise, millega saaks “majandisiseselt parendada inimeste vedamist kodust tööle ja töölt koju”. Tehases otsustati luua uus buss veoauto GAZ-53A alusel. Konstrueeriti n.n metsatööliste veok ehk buss, mis baseeruks veoauto GAZ aluselAllikas: kirjavahetus tehase direktori Oliver Parrestiga, 2010.. Projekti menetleti Moskvas ministeeriumis kuid sellele saadi eitav vastus – ministeeriumi vastuseis oli põhjendatud sellega, et kavandatav sõiduk kujutab endast autobussi veoauto šassiil ja sellise ehitamine ei ole uute liiklusohutusnõuete tõttu lubatud. Ent põhiprobleem ei kadunud kuhugi – uusi busse oli Eesti NSV maapiirkondade majanditel hädasti vaja. Probleemi lahendamiseks otsustati järjekordselt moderniseerida autobussi TA-6.
Esimene autobuss TA-6 väljus Tartu autoremonditehase väravast juba 1957. aastal. Algselt liinibussina kasutuses olnud sõiduk muutus 1960ndate teises pooles odavaks ja lihtsaks majandisõidukiks. See oli valdavalt kasutusel Eesi NSV kolhoosides-sovhoosides. Läbi aastakümnete käis TA-6 Tartus kapitaalremondis – amotriseerunud sõidukid läbisid iga kapitaalremondiga totaalse uuenduskuuri ja said vajadusel uue kere. Alates 1987. aastast alustati moderniseeritud kerede ehitamist kapitaalremonti saabuvatele TA-6tele. Bussidele ehitati täielikult uus kabiin, ümber ehitati arhailine “valepidine” pedaalide paigutus (sidur, gaas, pidur), mugavamaks muutus ka juhi töökoht. Puitsõrestiku asemel valmistati uute kerede karkass osaliselt nelikant-terastorust, kereplekid kinnitati nüüdsest karkassile punktkeevitusega (varem kruvidega puitkarkassi). Peale 1987. aastat kapitaalremondist väljunud uue “ninaga” bussi väliskuju meenutas nüüd TA-943 furgoonautot. Moderniseeritud bussid said uue mudelitähise TA-6-1.
M oderniseeritud busse TA-6-1 valmistati Tartus kuni 1992. aastani. Kõik bussid, mis 1987-1992 Tartus kapitaalremondis käisid, said uue välimuse. Seetõttu on tänaseni säilinud sõidukorras TA-bussid ehitatud TA-6 bussiehituse ajaloo viimase 5 aasta jooksul. Kapitaalremondi läbinud bussid säilitasid oma algse kerenumbri, riikliku registreerimisnumbri ning tehnilise passi. Uue bussikere kabiini armatuurlauale paigaldati kapitaalremondi läbimise kohta sellekohane tehasesilt, millele märgiti sõiduki mudel – TA-6-1, kapitaalremondi läbimise aasta ning kerenumber. Bussi tehniline pass vormistati ümber uueks kuid selles säilis bussi algne ehitusaasta (vahel ka šassii ehitusaasta). Bussi kerenumbri järgi on võimalik tuvastada konkreetse sõiduki algne valmistamise aeg.
Oma loomise ajal oli TA-6 igati kaasaegne ühistranspordivahend. Sarnaseid autobusse ehitati 1960ndatel paljudes NSV Liidu autoremonditehastes kuid liiklusohutusnõuete muutumise tõttu lõpetati veoauto šassiidele autobusside ehitamine juba 1960ndate lõpus. Tartu autoremonditehases jätkus TA-6 bussidele kapitaalremont läbi aastakümnete. Olenevalt kapitaalremonti saabunud bussikere seisukorrast ehitati tihtipeale valmis täielikult uus buss. Ka veoauto võis kapitaalremondi käigus muutuda bussiks. Sõiduki tehnilisse passi jäi kirja algne ehitusaasta, vahel ka šassii ehitusaasta. Kehtivatest nõuetest ja keeldudest mööduti bürokraatia võtetega, vormistades uue bussi ehituse kapitaalremondina täites nii ENSV majandite nõudluse odavate veovahendite järele. Nimetatud asjaolu selgitabki miks ei loodud tehases uut bussi vaid jätkati kuni 1992. aastani ainult vanade autobusside kapitaalremondiga.