Vanad fotod tolmust puhtaks!
Nüüd tasub välja otsida vanad tolmunud fotoalbumid ja päevavalgele tuua pildid, kus peal vanad Tartus ehitatud kolhoosibussid. Hea oleks kui pildilt paistaks palju bussi ja vähe muud. Buss ei pea olema fotol tervikuna, piisab kui on näha ka osa bussist. Identifitseerimiseks võiks näha olla sõiduki registreerimisnumber, asutuse või majandi embleem või nimetus. Foto juurde võib lisada lugusid bussi ajaloost, sellel töötanud juhtidest, ette võetud pikematest reisidest või muudest huvitavatest seikadest.
Fotod võib saata meiliaadressile info@minevikumasin.ee
Kui Teil on fotosid, kuid puudub skaneerimise võimalus, võtke ühendust lehekülje toimetajaga e-posti aadressil: info@minevikumasin.ee
Otsi:
Tallinn (2)
|
Foto: Eesti Maanteemuuseum, EMM F 184 3
|
Foto: Eesti Maanteemuuseum, EMM F 184 3
|
Foto: Anton Mutt /ERR, foto inv nr 00033140
|
Foto: Tarmo Riisenberg, 1950ndate lõpp, Vana-Võidu
|
Foto: Tarmo Riisenberg, 1950ndate lõpp, Vana-Võidu
|
Foto: Tarmo Riisenberg, 1950ndate lõpp, Vana-Võidu
|
Foto: Tarmo Riisenberg, 1950ndate lõpp, Vana-Võidu
|
Foto: Tarmo Riisenberg, 1950ndate lõpp, Vana-Võidu
|
Eesti NSV Riiklik Televisiooni ja Raadio Komitee
Eriotstarbeline autobuss TA-6*
Registreerimisnr: РФ 68-02, hiljem 97-87 ЭСК
Eesti Raadio kolmas «Hõbehall» võeti kasutusele 1957. aastal kui vana, Horch baasile ehitatud reportaažiauto oli täielikult amortiseerunud nii veeremi kui sisseseade osas. Uus «Hõbehall» koosnes kolmest ruumist: juhikabiin, stuudio ja foonika, milles asus heliaparatuur. Stuudio laes oleva luugi kaudu oli reporteril võimalik teha reportaaži ka sõidu ajal. Reportaažibuss oli varustatud nelja mikrofonikanaliga, nelja magnetofoniga, raadiovastuvõtja, televiisori ja ultralühilainesaatja-vastuvõtjaga, nii et võis anda reportaazhe kohtadest, kuhu autoga ligi ei pääsenud. Sisse ehitatud aparatuur võimaldas kohapeal kokku seada ka kõige komplitseerituma saate. Samaaegselt oli võimalik teha ülekannet, helilindistada või monteerida varem salvestatud saadet.
Bussi katuseosa oli kasutusel pakiveoks. Katuse tagaservast kuni reporteri katuseluugini asetses pakiraam. Katusele pääses bussi tagaseina kinnitatud redelit mööda.
Auto oli sisustatud heliinsener Aksel Sikka projekti järgi. Tehnilised seadmed monteerisid Raadioinformatsiooni Komitee Tehnilise Keskuse töötajad Alfred Saarnak ja Arnold Ventsel, kellest sai ka uue «Hõbehalli» «mikserimees». Ultralühilainesaatja-vastuvõtja aparatuuri projekteerisid ja ehitasid insenerid Skone Pallo ja Eduard Schultz.
Esimeseks sõiduks sai raadioekspeditsioon kuuendale ülemaailmsele noorsoo- ja üliõpilasfestivalile Moskvas. Reporteriteks olid Valdo Pant, Lembit Lauri, Udo Ugaste, Gunnar Hololei, Heino Mikkin ja Ivar Trikkel. Teadustas Rein Lepik. Saadete toimetamise ja kogu organisatsioonilise tööga tegelesid Aado Slutsk ja Ene Hion. Töö oli huvitav ning pingeline. Iga päev anti eetrisse mitu originaalsaadet. Sama aasta oktoobris tegi «Hõbehall» veel teisegi pikema sõidu marsruudil Tallinn - Kingissepp - Leningrad - Novgorod - Pihkva - Velikie Luki - Riia - Kaunas - Vilnius.
60ndate alguses käis "Hõbehall" Tartus kapitaalremondis ja sai värskema välimuse.
Reportaažibuss «Hõbehall» oli aktiivses kasutuses kuni 1968. aasta sügiseni, mil saadi uus Škoda Lux kiirbussi baasil Tšehhoslovakkias ehitatud heliautobuss. Seda enam hõbedaseks ei värvitud ning seega jäigi eelmine viimaseks «Hõbehalliks»
tekstis kasutatud raamatut «Ringhääling eile ja täna», Tln. Valgus, 1977
Peeter Tiisväli meenutab:
Mina olen tolle vana hõbehalliga paar korda Tallinnast Tartusse sõitnud. See võis olla 69 või 70 aastal. Tollel bussil oli juhi taga metallsõrestik, mille all suur laud, kus peal mehed viina ja õlut jöivad. Ema õppis tol ajal TRÜs ja võttis mind mõnikord lasteaiast varem ära, Tartusse kaasa. Siis oli buss aga juba tumehall. Katusel oli raam ja sinna viis redel. Sõidust veel niipalju, kestis kohutavalt kaua, suitsu oli kõik kohad täis kuna onud tinutasid ja panid jooki. Peaaegu alati seisime Mäo ülesõidu taga. Olin tollal 5-6 aastane.
