Tule virtuaalsele avastusretkele läbi Eestimaa!
2004. aastal tekkis vabatahtlikest koosnev grupp inimesi, kelle huviks sai võsades ja kuuritagustes peituvate TA-marki busside ja furgoonautode otsimine, pildistamine ja nende kohta info kogumine. Isehakanud “etnograafid” kaardistasid aastate jooksul kõik Eestimaa pinnal teada olevad TA marki sõidukid. Nimekirja on aastate jooksul täiendanud ligi 70 tehnikahuvilist. Nüüdseks on enamus Tartus valmiststud sõidukitest maapinnani roostetanud või vanarauaks saanud, alles on vaid pildid. Õnneks on ka positiivseid näiteid. Vrakistaatusest on välja pääsenud kümmekond sõidukit ja neile tuleb vaid lisa.
Autobuss TA-6-1 |
»» mudeli info |
Asukoht: Viljandimaa, Õisu Väljalaskeaasta: 1963* (šassii: 1956) Kerenumber: 0999 Registreerimisnr: 947DAG |
*Väljalaskeaasta on tuletatud kerenumbri ja tootmismahtude järgi.
Kuuluvuse ajalugu: Õisu sovhoos -> Ülemõisa AS
Meenutab Kalju Saunoris:
Oli aasta 1987 oktoober, olin just naasnud vene kroonust. Et TPI-s algas armeest vabanenutele õppetöö detsembris, otsustasin kuu aega sovhoosis bussijuhiks olla. Sain juhiks Õisu sovhoosi TA-6 bussi peale. Omapärasest pedaaliastuset on kõik teadlikud. Tollel bussil oli aga veel üks "ekstra", nimelt ei seisnud 4. käik sees. Et aga sõita saaks tuli kasutada puupulgast abinõud, mis käis käigukangi ja armatuuri vahele ja hoidis nii käigu sees. Küla vahel sõiduks sai käigukangi seada parema jala põlveõndlasse ja niimoodi käiku sees hoida, sealjuures pidi varbaotstega gaasi vajutama.
"Originaalis" kinnitus kere raami külge klambritega. Kõik eluaegsed bussijuhid ehitasid kammitsate peale ümber, sest kruusateedel loksusid klambrid lahti (nagu ka sellel, millega mul tuli sõita) ja siis oli põnev kui rool istme suhtes üles-alla käis.
Ära märkimist väärib olematu soojendussüsteem. Esiklaasile juhiti sooja õhku radiaatori tagant toruga isevoolu teed. Talviti sõidedi avatud kapotiga. Tõsised juhid tõstsid talveks radiaatori salongi.
Pidurid pärinesid GAZ-51-lt, st. olid ilma võimendita. Mälu järgi kaalus tühi TA ca. 4 tonni, ki sinna veel lisada kuni 30 inimest (seisjate tarvis paigaldati torusid, mis vabrikuvariandil puudusid), siis oli sellise massi pidurdamine päris tõsine töö, oli hetki, kus piduril tuli kahe jalaga seista, et riistapuu seisma saada.
Remonditehnoloogiagi oli "inimsõbralik", mootori (51 mootor ei kestnud kuigi kaua) vahetus toimus salongi kaudu, vaja läks pikka toru, mis pandi läbi juhiukse ja reisijateukse ning kuut meest.
TA-6-1 oli juba tsiviliseeritum. Käiku oli küll ebamugavam vahetada (naljamehed rääkisid, et enne võid käe õlast väja väänata kui käigu vahetatud saad).
Sõiduki lisas Vrakigalerii andmebaasi: Tarmo Riisenberg, 05.04.2003