Tule virtuaalsele avastusretkele läbi Eestimaa!

2004. aastal tekkis vabatahtlikest koosnev grupp inimesi, kelle huviks sai võsades ja kuuritagustes peituvate TA-marki busside ja furgoonautode otsimine, pildistamine ja nende kohta info kogumine. Isehakanud “etnograafid” kaardistasid aastate jooksul kõik Eestimaa pinnal teada olevad TA marki sõidukid. Nimekirja on aastate jooksul täiendanud ligi 70 tehnikahuvilist. Nüüdseks on enamus Tartus valmiststud sõidukitest maapinnani roostetanud või vanarauaks saanud, alles on vaid pildid. Õnneks on ka positiivseid näiteid. Vrakistaatusest on välja pääsenud kümmekond sõidukit ja neile tuleb vaid lisa.

Jaanitule teekond, Kilingi-Nõmme, juuni 2010 Foto: Tarvo Puusepp

TA-6-1

moderniseeritud kerega autobuss
»» mudeli spetsifikatsioon
Asukoht: Raplamaa, Lokuta
Väljalaskeaasta: 1959*
Taasteremondid: mai 1990
Kerenumber: 418
Olek: 

*Väljalaskeaasta on tuletatud kerenumbri ja tootmismahtude järgi.

Kuuluvuse ajalugu: Järvakandi Keskkool -> eraisik

Kerenumbri järgi (418) on buss esimest korda tehaseväravast välja sõitnud 1959. aastal. Algaastate kohta andmed puuduvad. Teada on, et enne viimast kapitaalremonti 1990. aastal kasutas bussi Järvakandi Keskkool.

Viimati käis buss Tartus kapitaalremondis 1990. aastal. Taasteremondi käigus asendati kere puitsõrestik uue, nelikant-metalltorust karkassiga - põhimõtteliselt ehitati vanale alusraamile täielikult uus bussikere; arvatavasti oli buss juba enne viimast tehases käiku uuemat tüüpi kabiiniosaga. Puitsõrestiku asendamine metalliga andis kerele suurema jäikuse ning parema vastupidavuse niiskusele. Tänu sellele on bussi kere ka praegu väga heas seisus.

Peale kapitaalremonti kasutas Järvakandi kooli bussi väga vähe - sõideti läbi u 1000 km. Uute aegade saabudes jäi buss seisma, olles Järvakandi vallavalitsuse bilansis. Alates 1994. aastast seisis koolibuss 10 aastat kasutuna vallavalitsuse puitgaraažis. 2004. aasta alguses ostis bussi Eno Hermann Raplamaalt Lokutalt plaaniga buss taastada.

Räägib Eno Hermann: Tänu sellele, et buss seisis aastad varju all, on see siiani originaalse tehasevärvi all. Vahepeal oli bussi küljest ära viidud küll hulgaliselt detaile, kuid üldseis oli rahuldav. Eemaldatud oli enamus alumiiniumist ja vasest detaile. Puudu olid ka esistange, käigukast ning veepump. Äraviimise äärepeal oli sidurikarter - oli juba mootoriploki küljest lahti kruvitud kuid arvatavasti ei saadud kätte.

Bussi taastamistöödeks kulus kokku umbes kuu aega. Puuduvad mootoriosad koos käigukasti ja stangega olid kunagisest GAZ-51 ehitusest Eno Hermannil olemas. Radiaator ilmus ei tea kuskohast mainimise peale; töökojas juttu tehes, et selline asi on puudu, oli radiaator paari päeva pärast kohal. Alumiiniumist pakiriiulid ja laeliistud loovutas lähistel Selja külas asunud bussivrakk. Enamuse taastamistöödest tegi Eno Hermann ise. Kaasaelajaid oli palju. Kulutused taastamistöödeks jäid umbes 4000-5000 krooni sisse.

Hiljem on bussil vahetatud kardaan ja reguleeritud tagasilla lõtku. Hulga aega on kulunud "ahjude" remondile. Probleemiks oli soojendusmootorite kinnipaakumine. Ei töötanud ka sooja võtmine radiaatoritest - tehases oli kapitaalremondi käigus unustatud paigaldada reguleeritavad tiivad, mis ei lase välisõhul ventilaatorisse tulla.

Peale taastamist on Lokuta TA-6-1 buss, Eno Hermanniga rooli taga, läbi sõitnud juba ligi 10000 km. Muuhulgas on buss osalenud Järva-Jaani vanatehnika varjupaiga avamisel 2004. a suvel, Vanasõidukite Suursõidul 2005. aastal, Uunikute Talverallil 2006. a veebruaris, Vanaveokite Kokkutulekul 2007. a suvel.

Sõiduki lisas Vrakigalerii andmebaasi: Tarvo Puusepp, 22.06.2004